Mida teha, kui lapsed nutavad?
Nutmine aitab igas vanuses inimestel stressi välja elada. Imikute puhul ei ole alati selge, millal on tegemist stressi väljaelamise mehhanismiga, sest imikud kasutavad nutmist ka selleks, et oma vältimatutest otsestest vajadustest teada anda. Kui lapsed hakkavad oma soove sõnadega väljendama, siis võtab kõne järk-järgult üle nutmise kommunikatiivse funktsiooni. Seevastu nutmise stressimaandavat funktsiooni kõne ei asenda; see jääb elu lõpuni nutmise üheks oluliseks funktsiooniks. Selleks ajaks, kui lapse kõneoskus on täielikult välja kujunenud, täidab iga tema nutt ilmselgelt pigem stressi väljaelamise kui kommunikatsiooni funktsiooni.
On selge, et kui last häirib mingi konkreetne olukord, näiteks tooli alla kinnijäämine, siis ei ole eriti mõttekas kõrval seista ja öelda: “Palun väga, nuta!” Esimeseks sammuks ükskõik millises olukorras on teha kõik endast olenev selleks, et kõrvaldada probleemi allikas.
Kui stressitekitavad olukorrad kalduvad korduma, siis on samuti oluline võimaluse korral kõrvaldada stressiallikas. Näiteks kui õde narrib pidevalt oma väikest venda, siis ei ole probleemi lahenduseks see, kui poisil lastakse iga päev natuke nutta. Poisi valulike tunnete põhjus kordub päevast päeva, olles poisi jaoks pidevaks stressiallikaks. Tegeleda tuleks olukorraga tervikuna – ja ka vanem õde vajab abi, et oma haigettegevast käitumisest vabaneda. Kui õpetajal tekib kahtlus, et mingit last seksuaalselt või füüsiliselt väärkoheldakse, peab ta teatama sellest perekonnast mõnda lastekaitseasutusse. Siin ei piisa ainult sellest, kui ta aitab lapse emotsioone ventileerida.
Kui te olete teinud kõik endast oleneva stressiallika kõrvaldamiseks, siis on järgmiseks sammuks iga nutmise puhul kuulata last ja aktsepteerida tema nuttu. Imik tuleks alati sülle võtta ja teda nutmise ajal süles hoida. Imikueast vanemaid lapsi pole siiski vajalik alati sülle võtta ja enda lähedal hoida, kuid alati tuleb kasuks neile teadliku tähelepanu osutamine. Sageli otsivad nad nutmise ajal spontaanselt füüsilist kontakti. Nad tahavad, et keegi oleks nende juures, kuulaks ja aktsepteeriks nende tundeid.
Lastele on vaja nutmise ajal meie armastavat kohalolekut ja tähelepanu, sest nad vajavad teadmist, et neid armastatakse sõltumata sellest, kuidas nad end tunnevad. Neil on vaja väljendada oma valulikke tundeid, ilma et neid tõrjutaks või üritataks nende tähelepanu mujale juhtida, samuti vajavad nad teadmist, et keegi mõistab neid ja hoolib neist.
Mõnikord murravad täiskasvanud pead selle üle, kuidas oma nutvat last kuulata ja mida öelda. Soovitatakse lähenemist, mida nimetatakse aktiivseks kuulamiseks: tunnustage laste emotsioone, üritades lihtsate sõnadega (ilma analüüsimata ja hinnanguid andmata) välja öelda seda, mida laps teie arvates tunneb. Vaid vähestel inimestel on olnud selles valdkonnas häid rollieeskujusid ja seetõttu võib see olla keeruline. Pealegi tahame me meeleheitlikult, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Seega unustame ära, kui oluline on lasta neil kogeda emotsioonide spektrit.
Siin on näide ühest üsna tühisest haigettegevast sündmusest ühe 3-aastase poisi elus.
Me olime olnud rannas ja mu poeg oli leidnud ühe ilusa merikarbi, mille ta tõi koju ja jättis põrandale lebama. Järgmisel päeval astus ta sellele kogemata peale, merikarp läks katki ja poiss hakkas nutma. Mul oli suur kiusatus öelda: “Ära muretse, me läheme teinekord jälle randa ja sa leiad uue.” Ma suutsin sellele kiusatusele vastu panna, kuna sellega oleksin üritanud teda ainult veenda tunnete tundmisest loobuma. Tal oli õigus oma kurbust väljendada. Niisiis hoidsin tal ümbert kinni ja ütlesin: “Sa oled väge kurb, sest ilus merekarp läks katki”, ja lasksin tal oma embuses nutta niikaua, kui ta tahtis.
Alati pole vaja püüda esitada lapse mure kohta sõnalist interpretatsiooni, eriti juhtudel, kui selle põhjus on teile teadmata. Tõtt-öelda võivad valed sõnad tekitada lapses tunde, et teda mõistetakse vääriti. Selle asemel, et riskida vale tõlgendamisega, on vahel parem lihtsalt öelda: “Sa oled väga kurb. Tundub, et sa tahaksid nutta.” Mõnikord pole lapsel vaja muud, kui et keegi oleks tema juures ning saaks vaikides ja armastavalt osa lapse sisemisest kogemusest, mis võib olla liiga keeruline, et seda sõnadesse panna.
Aletha J.Solter (2007) “Nutt ja jonnihood – kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla”
Tule tutvu meie lastehoiuga!